Read Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama by Kristiina Piip Tiina Kanarbik Online

minu-dublin-seitse-kodu-ja-kolm-bensiinijaama

Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis,Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki.Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta.Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks!Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase....

Title : Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama
Author :
Rating :
ISBN : 9789949479931
Format Type : Paperback
Number of Pages : 240 Pages
Status : Available For Download
Last checked : 21 Minutes ago!

Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama Reviews

  • Annyliis
    2018-11-14 18:41

    „Minu Dublin“ on minu esimene selle sarja raamat. Erilist „ahaaa“ või „vauuu“ momenti ei tekkinud. Pigem jäi palju lahtiseid otsi (oleks oodanud pikemaid seletavaid kirjeldusi momentidele, mida justkui möödaminnes mainiti) ja häiris autori hoiak teda ümbritsevate inimeste ja olukordade suhtes.Segaseks jäi näiteks see, et miks Kristiina ja Anna jätsid töökoha ja elamise (mille eest olid vahendusfirmale maksnud) ning põhimõtteliselt sendid taskus läksid Dublinisse tagasi. Milleks? Kindlasti oli selleks hea põhjus, kuid raamatust seda teada ei saanud ning seepärast jäi mulle selline käik mõistmatuks.Tundub, et Dublin talle hirmsasti ikkagi meeldis/meeldib. Möödaminnes mõned faktid Iirimaa kohta sain ka teada. Muidu aga ostlemine, elamise otsimine ja tööotsingud on peamised märksõnad selle raamatu sisu peale mõeldes.Iirimaast ja Dublinist sain teada niipalju, et ...* Temple Bar ei olegi baar vaid munakivitänavatega vanalinn.* Iirlased on sõbralik ja vastutulelik rahvas (samas usun, et kõigi rahvuste seas on sellise omadustega esindajaid ;) ).* Bussid ei peatu igas peatuses. Soovid bussi peatada, peab käega märku andma.* Dublinis on oluline omada PPS- numbrit. Poes maksmiseks ning ATMist sularaha välja võtmiseks on eraldi pangakaardid.* Dublinis tuleb maksta televiisori omamise eest maksu.* 2500 eestlast elab/töötab Iirimaal.* Minu jaoks on Iirimaa üheks sümboliks Püha Patricku päev. Raamatus on sellest põgusalt juttu u lehekülje jagu. .* Tujukas ilm!* Juhilubade tegemine on lihtne.* Bürokraatiaga seoses asjaajamised ei ole just kergete killast.Tegelikult on Iirimaa mulle väga sümpaatne riik ja kuulub nende üksikute riikide hulka, kus tahaksin ära käia. Selle raamatu põhjal aga sinna ei kipuks. Miks? Sest ostlemiskohtade, alkoholi ning suitsu hindade infost rohkem huvitaks mind ilusate vaadetega ja huvitava ajalooga kohad. Nende kohta väga raamatust midagi ei leidnud.Riiulis on ootamas „Minu Alaska“, mille kaanepilt on mulle väga sümpaatne. Ehk on sisu nauditavam.

  • Auri
    2018-10-25 14:12

    Petrone Prindi järjekordne üllitis "Minu Dublin", autoriks Kristiina Piip, on tegelikult oluline täiendus "Minu" sarjale ning arvestatav lugemine eestlaste hingesugulasrahva iirlaste kaasaegse elu tundmaõppimisel, eriti muidugi neile, kel plaanis pikemaks ajaks Dublinisse uitama minna, kuid seda eesmärki tuleb endale raamatu lugemisel pidevalt meelde tuletada. Väljaspool sihtgruppi kannab "Minu Dublin" võrdlemisi väikest kirjanduslikku väärtust, on ebaühtlane nii ülesehituselt, keelekasutuselt kui mõttearenduselt, ning meenutab oma varjamatu subjektiivsuse ja kallutatud vaatenurgaga pigem trükitud blogi kui tõsiseltvõetavat reisiromaani (mis on kirjastuse poolne žanrimääratlus). Autor jutustab oma elust Dublinis läbi erinevate elu- ja töökohtade, kirjeldades järgemööda linnaosi, töö- ja elukoha otsingutega ettejuhtuvaid seiklusi ning juhendades lugejat bürokraatia, transpordi ja traditsioonide osas. Detailsete argielu juhtnööride kõrval avaneb autori elulugu kaheksa Dublini-aasta jooksul, hõlmates isikliku elu võite ja kaotusi ning muutudes siin-seal päevikulikult emotsionaalseks väljaelamiseks, kohati jälle hüpates isiklikest seikadest üle, et ülima põhjalikkusega kirjeldada lemmikpoode ja -tooteid. See teeb raamatu üsna ebaühtlaseks ning tekitab küsimusi raamatu eesmärgi kohta.

  • Erkki Ilves
    2018-10-17 22:38

    Need puud oleks võinud kasvama jätta. Vähese kirjandusliku väärtusega teos, mida lugedes tuleb endale pidevalt meelde tuletada, et autor läks Dublinisse ainult tööle, seega ei tasu oodata kuigi palju Dublinist kui sihtkohast.

  • Mariann
    2018-10-18 16:40

    A book set in a different countryVõib-olla oleks rohkem meeldinud, kui ma Dublinis käinud poleks. Sellest paaripäevasest reisist mäletan ilusat ilma ja tohutult ilusaid maju oma kirjute ustega. Eriti nigel oli siin pildikogu, teiste selle seeria teoste puhul on fotod nagu paremini toetanud juttu, siin ei läinud nagu kokku tekstiga. Natuke liiga negatiivne mulje jäi ka linnast, et muud tööd ei jagu kui bensujaamas rabamine. Autor tundus liiga mõtlematult oma otsuseid tegevat. Kohe alguses lõi ju käega kindlale tööle ja arvas, et saab kohe uue ameti ja elukoha, kuigi endal väga rahavarugi alles polnud. Kui ma peaks kunagi äkki otsustama Iirimaale kolida, siis vähemalt tean nüüd, et PPS numbrit ja hunnikut pangakaarte vaja, bussile saamiseks tuleb kätt viibutada ning hääletamine on keelatud. Noh ja et tasub kohalikud eestlased üles otsida.

  • Elinaly
    2018-10-14 22:19

    Ma ei saa ei üle ega ümber asjaolust, et raamatu autor ei sümpatiseeri mulle kohe üldse mitte.Ühtviisi häiris nii neiu suhtumine, et täiesti normaalne on sigarette suvalistes kohtades üle õla visata kui ka visatud lause "Aga ma juba põhimõtteliselt ei kokka, kuniks veel vaba olen", samaaegselt unistades maitsvast salatist, mida Dublini toidupoes valmistoidu letist mingi valemiga saada pole. (Ei, kallis lugeja, seda ei saa ka autori noore ea süüks veeretada).Samas tunnen talle kaasa.Õiglane on siiski mainida, et kohati meeldis mulle väga autori humoorikas kirjastiil, mis muutis lugemise nauditavamaks ja tänu millele lugesin raamatu ka lõpuni.Õige pea Dublini külastamiseks paraku see raamatust inspiratsiooni ei andnud.

  • Carmen
    2018-10-23 16:23

    Mida ma Dublinist teada sain: *Liinibusse peatatakse käe märguandega. *Majade uksi ei lukustata. *Hääletamine on keelatud.*Emad ei imeta tavaliselt imikuid rinnaga.*Kasutusel on mitu pangakaarti. Ehk on eraldi pangakaardid lihtsalt sularaha välja võtmiseks ja poes maksmiseks. *Dublin toetab oma rahvast igal võimalikul moel. Oled sa siis töötu või rase või mingi muu 'hädaga'. *Vesi on elanikele tasuta.*Samas küsitakse näiteks teleka omamise eest raha.

  • Hedi
    2018-11-04 14:37

    Kui on muud lugeda, siis tasub see raamat küll kõrvale jätta, veel vähem oma raha eest osta.

  • Svea
    2018-10-20 21:32

    Täitsa meeldis. Olen avastanud, et pisut isiklikumat laadi Minu raamatud lähevadki mulle rohkem peale.